Amalfist algavale Vahemere kruiisile minejal on kõige mõistlikum lennata Napolisse. Olude sunnil -Lufthansa streik – pidime meie paraku lendama Rooma, mistõttu kujunes bussitransfeer ehk oodatust pikemaks, aga seda kompenseeris kaunis Itaalia maastik. Iseäranis uhke oli üle kuru sõit ja suurepäraste merevaadetega laskumine mööda serpentiini Amalfi rannikule. Mistõttu julgen suure paugu teooria põlgajatele kinnitada, et Jumala mamma oli ilmselt itaallane või klopsis ta seda maanurka kokku hea tujuga.

Amalfi linnakesse jõudes kohtusime kauaoodatud valge laevaga ning rahu saabus hinge.

Laevalepääs osutus mugavaks:

meie Azamara Journey nimelise luksuslaeva mootorpaadid vedasid kruiisitajad sadamakailt reidil asuvale laevale. Pakid pandi vööri, st suuremale kolale kinnitati kajuti number ja oh üllatust, seal, meie kajuti ukse taga nad meid ootasidki. Nii et hirmus trügimine kohver näpu otsas pikki kitsaid koridore/treppe jäi ära.
Seejärel ehtameerikalik turvakontroll. Kõik reisijad kaardistatakse, st tehakse pilt, mis skännitakse reisiselli nime kandvale plastikkaardile. See on kogu sõidu vältel ainus vajaminev isikuttõendav dokument. Passi ja või ID kaardi saab rahulikult kajutisse lauale vedelema jätta (nõrgemanärvilised saavad kasutada seifi). Väike valge kenasti taskusse mahtuv plastikutükk avab kruiisipäevade jooksul kõik uksed.

Loomulikult tuleb läbida kohustuslik päästevesti selga venitamise õppus: tõsi, reisiselle sellega ei kiusata. Teie heakskiitva pilgu all tõmbab juba 1005 korda vilunud liigutust kasutades rihmad kinni sõstrasilme turvainstruktor.

Ja siis algas tihe kruiisi programm:

kajutist läbi, seejärel lühike kirjeldus, kus sel õhtul süüa soovitatakse ning juba ootabki sumedas suveöös laeva päikesetekile kaetud buffetlaud. Grill ja tshill. Maitsev. Tähistaevas ning mahe muusika. Luban, et kui ka oli mõni tegemata tööots või pooleli pahandus, siis sellest momendist alates istuvad need kannatlikult põhjamaises vihmas. Hiljem selgub muidugi, et ootasid ja ei läinud ära. Aga see selgub alles nädala pärast.

Vahamärkusena: söögi serveerimise ajal on vein/õlu hinna sees. Vahepealsetel aegadel saab klaasikese hetkel serveeritavat majaveini 4 USD eest…
Iga päev on valikus kolm erinevat nö butiikveini (3 valget ja 3 punast), lahke teenindaja seletab alati täpselt, et mis ja kus.
Ning söögid! Kõigepealt buffet, siis vähe edevama menüü ja serveerimisega restoran ning kaks erirestorani, kuhu pääsemiseks tuleb uksel tasuda täiendavalt 25 USD ja peale seda ulatatakse menüü, kus hindu pole.

Ettevaatust kaalujälgijad ja muidu nõrga iseloomuga reisisellid! Süüa saab Azamara Journey ujuvas lukshotellis palju ja hästi.

Ent nüüd põhjustest, miks kruiisile minna.

Kõigi elus on ilmselt hetki, mil tekib tunne, et tahaks midagi. Soolast või torti või siis lihtsalt pehmetel patjadel heljuda. Momendi saabudes võib muidugi osta Selverist valmistooteid või Dreamlandist uue padja, aga kui vähegi võimalik, tasuks rahakotiraudu pisut rohkem paotada ning sõita kruiisile. Kus juba laeva sisenemisel saabub teadmine, et nüüd on mured möödas ja keegi teine töötab, koristab ning küpsetab. Rahuliku kulgemise õhkkond jääb heaks kaaslaseks kuni lahkumiseni. Loomulikult tagab suures osas rahu ka reisijate keskmisest kõrgem vanus: mistõttu kiired liigutused jäävad teenindajate ning nende üksikute vitaalsete memmede hooleks, kel hommikustelt sambakursustelt veel sammud meeles. Mõlemad on oma tegevuses head.

Eelneva tõttu ei sobi sõit Azamaraga vast lastega peredele. Kui, siis vaid varaküpsete mudilastega võiks pardale minna. Või sellistega, kes juba sündides töötasid käitumisõpiku läbi ja annavad silmad ette ka kroonitud peadele.

Kindlasti ei tasu tormata esimese ettejuhtuva laeva pardale. See võib olla meeleolukas ja tore reis, aga väike eeltöö ei tee paha. Soovitan soojalt laevu, kus sõit toimub öösel ja nö “at sea” päevi on vähe või polegi. Samuti kuulub mu isiklik sümpaatia vähe väiksematele alustele. Sest reisibüroos töötava topograafilise idioodina kaotaksin tohutus dekkide ja treppide rägastikus pea ja orientiiri ning vajaks ilmselt liikumiseks ratastooli.
Sihtkoht ja aeg on samuti olulised: kes ikka tahaks oktoobris/novembris Läänemere pärle imetleda. Läbi vihma ei näe midagi ja aastatepikkune kogemus kinnitab, et külmetamiseks ei pea juurde maksma. See teenus on täitsa tasuta.

Sihtkohtadega meil vedas:

Amalfi rannik kauni looduse ja tillukese samanimelise väikelinnaga on hea algus. Toscana päikese austajatele: linnake, mille rõdule ilmunud naine purustas taas kord lootuse itaalia meeste lõputust kiindumusest, on kohe ümber nurga. Kaugel pole Napoli ning Pompeiski jõuab käia.

Sitsiilia näidislinn Taormina oli seevastu – nagu paljud asjad siin elus – mälestustes hoopis ilusam. Samas tasub seal ikka ringi kolada, kirikuid ja amfiteatri varemeid vaadata, tänavakohvikus limoncellat/veini limpsides hunnituid vaateid nautida.

Seevastu kuurortlinn Naxos, kuhu Tallinnastki saab otse ja omadega ja mis asub Taorminast justkui korrus madalamal, valmistas tõelise pettumuse. Rand on vilets ja linn ise mittemidagiütlev. Rannapuhkuseks on kindlasti paremaid paiku.

Selle kruiisi nael on Capri, kuhu südame kaotamine pole mingi kunst.
Õnneks seisis meie valge laev reidil kaks päeva ja aega saarega tutvumiseks jagus. Soovitan esimesel päeval sõita sadamast funikulööriga Capri nimelisse linna, kus kitsad tänavad, siinseal avanev hingemattev vaade ja udupeened butiigid. Turistide lõõtsutamisse (ilm on soe ja teed järsud ning ärgem unustagem saart väisava seltskonna keskmist vanust!) lisandub kõvasti kohalikku elegantsi ja glamuuri. Hinnatase on kindlasti üle Itaalia keskmise, mistõttu soovitan lihtsalt ringi kolada, kivisel rannal ujuda ja nautida õhtusööki taas laeval.

Ning loomulikult Blue Grotto, ei saa sellest üle ega ümber. Sadamast saab mootorpaadiga 12 eur eest sõita Grotta Azzurra lähedale, seejärel tuleb sabas seista elik lainetel õõtsuda, ja oodata, mil grotti mahtuv madal paat 3-4 reisijat paadi põhja mahutab ning ujuvkassa juurde sõuab, et tasuda veel 12 eur grotti sisenemise eest. Ja siis… paadi põhja liibudes, koopasuu on 60cm kõrgune, libiseme 60 m pikkusesse ja 25 m laiusesse erksinise veega koopasse. 5 minutit sõuame paadimeeste mehise laulu ’Oo, bella Napoli.. ’ saatel koopas ringi ning väljume õnnelikumalt kui enne… iga kulutet eurosent on üritust väärt.

Seltskonnas oli toidugurmaane, kelle eestvedamisel käisime väidetavalt Capri kõige paremas restoranis La Capannina. Algus oli pidulik ja väljapeetud (lubatud Hollywoodi tähti ei kohanud). Teenindus esialgu jalustrabav: omanik uksel, naeratused ja lubadused, aga hajus märkamatuks, kui olime üle poole tunni arvet oodanud. Tõsi, selle saabumisel selgus, et ettevalmistusaeg oleks ehk võinud pikemgi olla: tegu oli kindlasti senise elu kõige kulukama, aga kahjuks mitte kõige maitsvama õhtusöögiga.

Teine päev möödus Anacapri nimelises linnakeses, kus glamuuri vähem, aga loodust, hubasust ja inimlikkust seda enam. Linnakesse saab kas trepist üles ronides- umbes 800 astet, (valisime allamineku ja ei kahetsenud), üles viis meid kena elektritakso. Linn on väike, täis kunstikallakuga poekesi, kohvikuid, pinkidel istuvaid memmesid/taate ja ringi kolavaid turiste.
Kõik, kes lugenud Axel Münthe ”San Michele raamatut”, võiksid külastada tema majamuuseumit, juua sealsel terrassil klaasikese veini või tassi kohvi nautides imeilusat merevaadet. Kaunis, ausõna.

Roomas olime juba omal käel ja vabal tahtel ja see on üks hoopis teine jutt.

Reis nagu isegi aru saate, oli mõnus. Soovitan. Kõikidele lisaküsimustele vastan õhinaga ja pikalt. Kruiisilaeval läbitud Azamara seminar järgnenud kirjaliku eksamiga andis kindluse soovitada puhkust Azamara luksuslike laevade pardal.