Saabusime Milano Malpensa lennujaama umbes kell 10 hommikul, saime pagasi kätte ja marssisime kohvrite põrinal välja.
Tutvustasime ennast Costa silti hoidvale tädile ja suundusime Savonasse viivale Costa transfeerbussile. Siinkohal on tähtis teada, et enne bussi peale laadimist peab kohver olema märgistatud Costa sildiga. Selle saab enne reisi laevale check-in´ni tehes ja sildil on kirjas ka teie kajuti number. Järgmine kord näete oma kohvrit alles kajutis. Tegelikult tõsteti märgistamata kohvrid sadamas pagasilindi kõrvale välja ning siis sai veel puuduvaid silte lisada.

Bussitransfeer Milano lennuväljalt Savonasse kestis u 2,5h. Ootamatult märkasin, et Itaalias on heleroheline kevad käes. Nii ilus! Enne rannikule jõudmist sõitsime tükk aega mägedes, kus loodus oli veel väga raagus, sekka üksikuid valgetes õites puid. Savona tundus üllatavalt suur laiudes kallast pidi ja mäeküljel. Kahjuks ei tekkinud meil kummalgi suunal hetkegi aega, et Savonat lähemalt näha.

Laevale minek Savonas oli omaette protseduur

Bussist väljudes saime kaasa tervise seisundi ankeedi (et pole palavikku, köha, nohu ega muidu nakkavaid batsille), mille me käigu pealt ära täitsime. Iga bussitäis rahvast sai järjekorra numbri ja meil oli see 27. Suundusime korrus kõrgemal asuvasse ootesaali, mis oli valgusküllane, taimedega kujundatud ja hubane, kuid puupüsti rahvast täis. Leidsime siiski üsna peatselt endale istekohad ja jäime ootama. Ekraanil paistis number 18, veerand tundi hiljem 19 … Istusime pool tundi rahulikult ja siis märkasime paari oma grupi inimest väravas dokumente näitamas ning laeva poole suundumas. Okei, nad olid servapidi Costa inimesed. Olime kannatlikud. Tabloo näitas 22. Näe, need täiesti tavalised turistid olid ka meie bussis ja lähevad väravasse! Kell oli juba 4 läbi ja kui lõi ette 23, otsustasime umbkeelseid eestlasi mängida ja ka “vahele trügida”. Ei mingeid probleeme.

Polnud vaja ei näidelda ega seletada, esitasime väravas oma dokumendid, üks inimene korjas ära terviseankeedi, teine muud paberid. Edasi kiire turvakontroll, pikk klaaskoridor, enne laeva sisenemist butafooria keskel äkiline ilufoto ja laeva uksel klõpsti näopilt (ilmselt järgmiste sisenemiste kontrollimiseks). See kõik käis väga kiiresti, tunglesime laeva aatriumis läbi rahvasumma ja tundsime nagu oleks jooksnud ja võitnud.

Suundusime oma esimese korruse kajutit otsima. Iga nurga ja trepiotsa peal seisis mõni abivalmis teenindaja, et lahkelt õiget suunda näidata. Leidsime oma kajuti, kus olid ootamas armsad tuttavad kohvrid, kajuti võtmed ja infomaterjal. Kajut oli üllatavalt suur, umbes keskmise hotellitoa mõõtu.

Päevaprogrammid

Infomaterjalis oli kirjas kõik: suur ja väike tekkide plaan; iga päev uus päevaprogramm; eraldi leht värskete välisuudistega; teles laeva infokanal, sinu ostude arvestus, filmide programm, telekanalid jpm. Igal kruiisitajal on väga vajalik tutvuda päevainfoga. Sealt leiab kogu laeval toimuva programmi, soovitused ja juhiseid maale minekuks jpm.

Esimese päeva programmist jõudsime märgata, et kohe laeva dokist väljumisel kell 17:00 toimub häire ehk General Life Boat Drill, milles osalemine on kõigile kohustuslik. Mida-mida? See on juba 15 minuti pärast! Leidsime riidekapist 3 punast päästevesti ja otsustasime teha kiire luurekäigu ning vaadata, mis toimub. Koridoris kohtusime oma cabin-boy´ga, kes uuris, millises kajutis me elame. See oli õige moment esitada tekkinud erisoovid – ühest voodist teha 2 ja avada minibaar. Jalutasime siis ringi ja märkasime päästevestides inimesi kuhugi suundumas. Aga kui läheks kajutisse ja oleks hästi vaikselt? Oleks ju võinud katsetada, mis meiega siis tehakse, kuid kohusetunne sai võitu. Ajasime vestid selga ja pistsime lisaks tavalisele võtmekaardile taskusse ka spetsiaalsed punased/nimelised häirekaardid ning suundusime ühisüritusele. Oli päris naljakas.

Kogunesime 3-nda korruse välistekile, kus meid 5 kaupa tihedatesse ridadesse paigutati. Kui rahvas oli koos, kostis häiresignaal (7 lühikest +1 pikk). Tegelikus olukorras kõlab ikka enne signaal ja siis kogunetakse. Seejärel hakkas parajate vahedega meie eest läbi marssima mundris personal, mõnda mundrikandjat oli lausa 3 korda näha ja ikka paremalt vasakule. Samal ajal kanti ette krõbisev turvajutt 6-s keeles. Esimene etteaste oli itaalia keeles, mida rahvas kuulas päris hoolega, eks enamus olidki itaallased. Kolmanda keele ajal hakkas rahval väga lõbus, visati itaaliakeelset nalja ja niheleti. Kui algas jutt 4-ndas keeles, arvasin täpselt ära, mitu korda ja mis keeltes veel meid instrueeritakse, kuid siis oli jutu sisust või ka keelest juba väga raske aru saada, sest pahur rahvas sumises ärritunult.
Minul aga tekkis igatsus mitmehäälse koorilaulu järele. Seisin seal keset suurt vägasegakoori ja kaalusin, mis laulu võiksime koos esitada … samas muretsesin, kas järgmisena tuleb ka päästepaatidesse ronida. Ei, instrueerimise lõppedes mindi rahulikult laiali. Üritus kestis umbes 20-25 min.

Korrektsuse mõttes lisan, et kui tegemist on päris ohuga, siis loomulikult on asi naljast kaugel. Pean tunnistama, et esimesel ööl oli tormisel merel päris kõhe. Ärkasin mitmel korral mürina ja kolina peale üles ja käisin aknal vahutavaid laineid vaatamas. Vahutamisega kaasnes õõvastav möirgega sarnanev heli. Teisest suunast, justkui otse ukse tagant, kostis mingi plastmasseseme lohisemist ja kolksumist ühest seinast teise, kuid uksesilmast ei paistnud midagi. Õnneks oli kõikumine minimaalne ja turvaline punane vest kapis valmis. Kolleeg kõrvalvoodis magas aga õndsa und. Järgnevad ööd olid vaiksed ja rahulikud ning uni mugavas voodis hea.

Söök

Hommikusöök oli üsna mitmekesine – munapuder, härjasilm, peekon, vorstikesed, oad, mitu varianti putru, pannkoogid, puuviljad jpm. Kohv, tee, mahlad ja jäätis olid automatiseeritud ning arvatavasti saadaval 24h. Praktiliselt kõik buffet-söögikohad pakkusid sama menüüd ja seega leidis igaüks toiduleti, kus järjekorrata toitu valida ja laua, kus oma söögiga istet võtta. A´la carte restoranides on muidugi teistsugune menüü, kuid seal me ühelgi hommikul ei käinud – lihtsalt ei tulnud pähe.

Lõunasööki pakuti ka kõigis söögikohtades. Kuna me enamasti veetsime ennelõunase aja päikesetekil, sõime seda, mida sealkandis pakuti. Mõlemal päeval seati otse basseini juurde pikad lauad, kus laoti välja erimenüü, esimesel päeval hispaaniapärane, teisel orientaalne. Vot seal tekkis küll korralik järjekord, kuid see liikus väga sõbralikult ja kiiresti. Orientaalsest söögist kartsin ägedat vürtsirünnakut, kuid ei, kõik oli väga parajalt maitsestatud.

Õhtusöök a´la carte restoranis on igal õhtul vähemal või rohkemal määral pidulik. Kõik 3 õhtut olid väga erinevad, kuigi istusime sama seltskonnaga samas lauas. Esimesel õhtul oli riietus casual. Tutvusime meile määratud teenindajatega ja sellega programm piirdus.

Teisel õhtul oli Captain´s Gala Dinner ning kohvrist tuli välja võtta ja selga panna oma kõige pidulikumad ja sätendavamad riided. Ma väheke põdesin, et kas minu jakk-seelik on ikka piisavalt sobilik ja panin kogu lootuse 11cm-ste kontsadega kingadele. Ka see väike põdemine oli asjatu, sest rahvas ilmus kohale küll sutsu väljapeetumas riietuses, kuid päris galakleite oli näha vähe. Ütleks, et pilt oli seinast seina ja oleks võinud vabalt ka smart casual-is olla. Teadjamad rääkisid, et pikematel kruiisidel on sädelust rohkem, aga lühikruiisidel nii väga ei pingutata. Päevaprogrammis oli kirjas “Dress Code: Formal/Gala”. Ja kui sul on olemas ilus pidukleit, no miks teda siis mitte tuulutada. Kapteniga oli kokkupuudet ainult nii palju, et enne õhtusööki said soovijad temaga teatrisaali ees pilti teha.

Kolmas õhtusöök oli väga meeleolukas. Kogu söögisaal ja teenindav personal olid kaunistatud itaalia trikoloori värvides ja ka menüü oli itaaliapärane ning taustaks kõlas itaalia muusika. Meie kelner mainis kohe alustuseks, et meid ootab üllatustants … appike, kas läheb väga piinlikuks? Jõudis see kardetud hetk kätte ja meie kelnerid, üks mees, teine naine, kukkusid meie laua rahvast järjekorras valsitaktis laudade vahel kõigutama. Kui valss sai läbi, moodustati rahvast pikad looklevad sabad, mis laudade vahel ringi hüplesid ning lõpuks lootusetult hunnikusse ummistusid. Kogu kahekorruseline restoranitäis rahvast seisis püsti ja rõkkas valjul häälel itaaliakeelset pop-lugu kaasa laulda. Isegi mina teadsin paari sõna, näiteks volaare ja kantaare, mida ma väga musikaalselt kaasa hüüdsin. Väga fun.

Söök oli kõigil kordadel väljanägemiselt peenutsev, kuid maitselt keskmine. Mulle meeldis see, et portsud olid moodsalt väikesed ja ma võisin endale vabalt 3 käiku sisse ajada kartmata, et pärast paha hakkab. Meid julgustati erinevaid roogi proovima, et kui ei meeldi, saada tagasi ja telli uus. Kõik on lubatud ja keegi ei pahanda.
Õhtusööki oleks loomulikult võinud süüa ka muudes laeva söögikohtades või tellida kajutisse. Kui a´la carte söögist jäi kõht tühjaks, võis vabalt mujal juurde laadida, näiteks oli pizzeria avatud kella üheni öösel.

Tegevus laevas

Kui keegi väidab, et tal oli suurel kruiisilaeval igav, siis oli ta selles küll ise süüdi. Meil oli hommikust hilisõhtuni nii palju tegemist, et polnud aega programmigi lugeda. Hommikul toimus basseinide juures ergutav hommikvõimlemine. Treener vehkis ees ja rahvas üritas peegelpildis järgi ahvida. Imestasime, et nii paljud inimesed taipasid dressid kaasa võtta. Oleks isegi kaasa löönud, kui oleks teadnud selleks valmistuda. Ka pealtvaatajatel oli lõbus, sest ligi veerand võimlejatest ei saanud rütmile pihta või tegi täiesti oma harjutuskava ning ei hoolinud ei muusikast, treenerist ega pealtvaatajatest. Ja õige kahh, kes sind ikka tunneb ja kelle asi see on. Vahva ja pingevaba.

Kuna ilm oli suhteliselt jahe, nägi basseinides vaid üksikuid sulistajaid. Mullibasseinid leidsid rohkem kasutust, kuid järjekorda ei tekkinud ka seal. Ühel päeval oli väljas korralik tuul ja kerge vihmapiserdus ning seepärast oli kogu bassualale klaaskatus peale tõmmatud.

Musklikasvatajate jaoks on väga korralikult sisustatud jõusaal, mis leidis ka piisavalt kasutajaid. Välisõhku hindavatele tervisesportlastele on ülemisel tekil jooksu-/rulluisurada ja minigolf. Käisime paar korda ka spaast mööda, kuid sisseastumiseks polnud ei tungi ega aega.

Meelt lahutatakse hommikust õhtuni ja paljudes kohtades, näiteks tantsukursused ja võistlused bassu-tekil, mitmed seminarid ja loengud, õhtused kontserdid baarides või uhke shõuprogramm teatrisaalis. Seda viimast vaatasime igal õhtul peale sööki. Esimesel õhtul olid laval hiina akrobaadid, kes esinesid suhteliselt lihtsa kavaga ja seepärast me seal pikalt aega ei raisanud. Teisel õhtul oli kavas tantsushõu ja ootasime huviga, milliseid eriefekte meile pakutakse (programmis vastav hoiatus). Tegemist oli varieteekavaga ja seepärast piirdusime poolteise tantsuga – laeval oli ju nii palju muud huvitavat. Kolmandal õhtul oli sama trupi etteaste, kuid teise pealkirjaga. Otsustasime ühe korra etenduse lõpuni vaadata. Ma pole küll mingi tantsuspetsialist, kuid pean tunnistama, et koreograafia oli häirivalt tuim. Elevust tekitas vaid tants, kus lavale kepslesid breikarid, kes tegid päris sheffe trikke, kuid see jättis pigem naljaka mulje, sest neil olid seljas kehasse töödeldud kostüümid ja jalas valged papud. Teised tantsijad olid kõik pesuehtsad ja väljakoolitatud vene baleriinid ja balerunnid, ilusad ja graatsilised. Kostüümid olid uhked, valgustus hea ja muusika kaasahaarav.

Kõndisime mitu korda läbi suure kasiino, kuid kuna meil polnud ei vaba raha ega sõltuvust, ei lasknud me selle särast ennast haarata. Küll aga tõmbasid meid 4D kino ja “Costa Racing Team” ehk F1 GrandPrix simulaator (Costal unikaalne). Reisi lõpuks tõdesime pettunult, et mõlemad asjad jäid proovimata – esimene seepärast, et €8 tundus lühikese multifilmi eest äkki natuke liiga kallis ja F1 autosõidu jaoks ei leidunud aega.

Õhtuti kogunesime oma grupiga aatriumi baaris, kus ühes pardas on mittesuitsetajad ja teises suitsetajad. Istusin teistega pundis ja suitsetasin passiivselt. Tellisin oma lemmikkokteili mojito, kuid olin selle ärajoomisega ikka päris hädas, sest see oli kohutavalt kange. Kokteilide hind oli enamasti €6.80. Nüüd tagantjärgi programmi lugedes näen, et iga päev oli kavas “Today´s Coctail”, mis maksis €5.50. Muide, tasuliste teenuste eest saab laevas maksta ainult laeva kaardiga ehk kajuti võtmega. Kes soovib klaarida oma arve sularahas, teeb 150-eurose ettemakse, kes arveldab krediitkaardiga, registreerib selle vastavas automaadis. Oma valik ja registreerimine tuleb ära teha esimese 48h jooksul.

Otsustasime, et ühel õhtul lähme diskole. Esimesel õhtul olime pikast saabumispäevast liiga väsinud, teisel õhtul oli galapimestus ja valutavad jalad ning 3-ndal õhtul olime tantsuks küpsed. Hiilisime kell 11 diskosse, kuid seal käis veel mudilaste kursus. Tegime uue katsetuse nats peale südaööd – ei diskorit ega tantsijaid, nurgas istus vaid üks väike seltskond. Läksime magama. Hiljem tuli oma grupiga jutuks ja selgus, et teisel ööl olid mõned diskol käinud ja kella 5-ni tantsu vihtunud. Olin nii kade, aga oma viga.

Mainin siinkohal, et publik laevas oli väga erinevas vanuses ja ükski vanusegrupp ei paistnud domineerivat.

Peatuspaikade külastus

Suur ja tähtis osa igast kruiisist on peatuspaikade külastus. Ekskursioonide pika loetelu saime juba enne reisi ja oma tellimuse oleks saanud Costa veebis ette ära teha. Ettetellimine on soovitatav, kui on täpselt teada, et vot just seda tuuri ma tahan, sest kohtade arv on piiratud. Ekskursse saab broneerida ka kruiisi käigus a) oma kajutis teleri kaudu, b) laeval vastavas automaadis ehk “totemis” või c) täites paberankeedi. Piletid poetatakse järgmiseks hommikuks kajuti ukse kõrval asuvasse postkasti. Muide, ostetud piletid ei ole tagastatavad. Ekskursioonide hinnad algasid €42-st Barcelonas või €46-st Korsikal. Kuna me aga eelistasime maksimaalset kõnnikoormust, otsustasime omal käel (=jalal) ringi liigelda. Minu reisikaaslane oli Barcelonas esimest korda ja otse loomulikult saab kõige parema ülevaate linnast HopOn-HopOff tuuriga. Barcelonas kulus meil sadamast La Rambla algusesse jalutamiseks 30 minutit mõõdukas tempos. Samas, WTC juures, on Barcelona City Tour nii punase kui rohelise liini peatused. Läksime rohelisele liinile ja sõitsime selle ühe jutiga läbi. Hind €23. Lõpuks jalutasime La Ramblal ja põikasime Gooti kvartalisse, jõime tassi kohvi ning jalutasime laeva peale tagasi. Kes organiseeritud tuurist ega jalutamisest polnud liialt huvitatud, sai laeval osta ka edasi-tagasi transfeeripileti €6.

Teisel päeval randus laev Korsika saarel Ajaccio sadamas, mis asub otse kesklinna külje all. Jalutasime kaldapealsel ja vanalinnas. Leidsime üles Napoleoni sünnikodu, mille ukse taga oli linna ainus järjekord. Valisime välja hubase välikohviku ning tellisime jooki. Õlle tellimisega probleemi ei tekkinud, küll aga ajas siider ettekandja täielikku segadusse. Hääldasime inglise keeles “cider” ja ka sulaselges eest keeles “siider” … ettekandja pöördus kõrvallauas asuva prantslase poole ja mõlemad kehitasid õlgu. Seletasime siis, et see on kerge jook õuntest ja äkki lõi teenindaja nägu särama “Aa, cidre!”, aga seda neil polnud. Sobis ka tass kohvi.
Hiljem uurisime Korsikat tutvustavat materjali sadama stendil ja nägime väga kauneid vaateid rohelisele saarele, järskudele rannakaljudele ja romantilistele lahesoppidele. Ilusa ja sooja ilmaga oleks see saar kõige huvitavam purjepaadilt vaadatuna.
Mõlemas linnas oli aega max 5h30 – maale pääses alates 13:00 ja laeval pidi tagasi olema hiljemalt kell 18:30.

Kruiisi lõpp…

… ehk lahkumine laevast algas juba eelmisel õhtul. Kõigil oli käsk kohvrid hiljemalt kell 1 öösel kajuti ukse taha tõsta. Tuli hoolega läbi mõelda, milliseid riideid ja asju öösel ja hommikul vaja läheb ning kas nad käsipagasisse ka mahuvad. Soovi korral võib kohvri enda kätte jätta ning ise tema transpordiga tegelda. Õnneks me seda varianti ei kasutanud, sest hommikul selgus, et laevast viis välja pikk ja väga järsk raud-trepp. Just meie ees sattus üks mees oma suure kohvriga hätta kui ta muskleid punnitades pidi oma kohvrit poolvinnas kõverdatud käel tassima.

Laevast lahkumine oli detailideni ära korraldatud. Eelmisel päeval jäeti kajutitesse värvilised pagasilipikud. Meil olid punased. See tähendas, et pidime “punastena” hommikul esimeses järjekorras teatrisaalis kogunema. Kalevi arvas, et see pole vajalik ja nii me suundusime järgmise grupi kogunemisajal otse välisukse poole. Laeva kõrvale oli püstitatud hiigelsuur telk, mille sisemusest oli suurem osa nööridega piiratud. Telgi tagumisest seinast hakati pagasit sisse laadima ning paigutati ridadesse vastavalt värvidele. Kui mingi värv oli välja laotud, avati nöörtõke ning igaüks otsis ise oma kohvri sealt välja.

Saabusime Malpensa lennujaama enne kella ühte. Kuna Helsingi lend pidi väljuma alles kell 7 õhtul, oli meil mitu tundi vaba aega ja otsustasime Milaanosse sõita. Andsime kohvrid tasulisse hoidlasse (€4) ning suundusime rongijaama otsima. Piletid ostsime perroonide sisekäigu juurest automaadist. Hind €7.50. Läksime kõigepealt valele perroonile, tagasi trepist üles ja siis nägime, et kummagi perrooni trepi kohal olid tablood rongide ja aegadega. Enne vaata, siis tegutse. Rong oli 2-kordne ja praktiliselt tühi. Nagu rongiteede ääres ikka, polnud pilt just kõige vaatamisväärsem. Saabunud Milano Centralesse, tuvastasime kogemata, et me oleks pidanud ostetud sõidupiletid ka komposteerima või valideerima vastavas automaadis. Sõitsime vist jänest.

Milaanos sadas parasjagu vihma, aga vihmavari oli kohvris ja kohver oli teadagi … Rongijaama ukse vahel ründas meid kamp mustalt mandrilt saabunud ärimehi vajaliku hooajakaubaga – vihmavarjudega. Villasel kampsunil pole vihma käes just väga tervislik ja seepärast tegin diili – ostsin kokkupandava vihmavarju, mida kasutasin pool tundi ja hiljem viskasin selle logu minema. Tavaliselt ma selline raiskaja ei ole. Rongijaama ümbrus ei jätnud linnast just väga head muljet, aga reisikaaslane teadis rääkida, et Duomo di Milano on õige koht, mida külastada, kuid rongijaamast oli sinna natuke liiga pikk tee – metrooga mõned peatused, kuid see päev oli juba niigi igasugust transporti väga täis – olime sõitnud laevaga, bussiga, rongiga, ees oli veel üks bussisõit, 2 lennukit ja takso. Üks tramm või helikopter oleks päeva täiuslikuks teinud, kuid mis liig, see liig.

Sõiduks tagasi lennujaama valisime bussitransfeeri. Bussisõit kestis rongiga võrreldes 5 min kauem, kuid oli pool eurot soodsam ja peatus otse lennujaama ees.