Minu esimene päris kruiis sai alguse Miami sadamast. Laevaks oli Liberty of the Seas, mis oli sel hetke kõige uuem ja suurem kruiisilaev maailmas. Miami sadamasse jõudes jäi ikka suu ammuli küll… – tegemist on tõesti hiigelsuure laevaga!

Esimesel kruiisipäeval

ei olnud ilm just paljutõotav – taevas olid tumehallid pilved ja sadas paduvihma. Kui sadamast lahkusime, toimus kõigepealt laeval päästeharjutus, mis tähendas, et kõik pidid selga proovima päästeveste ja aru saama, kuhu peab hädaolukorras kogunema. See harjutus on kohustuslik ja võib esimesel hetkel isegi hirmu nahka ajada – kas tõesti nii suure laevaga võib midagi merel juhtuda? Ei juhtunud midagi…. Esimene päev möödus merel seilates ja õnneks läks ilm tasapisi paremaks. Meie kajutil oli oma rõdu ja see oli tõeliselt mugav – kui ülemine tekk oli vihmast märg, siis rõdul sai lausa päikese käes ennast mõnusalt soojendada.

Teisel päeval

jõudsime esimesse peatuspaika, Labadeele Haitil. Labadee on Royal Caribbeani poolt ostetud küla saare põhjarannikul. Laev peatus kaldast eemal ning reisijad viidi suurte paatidega maale. Labadee ise on väga väike küla, millele saab ringi peale teha poole tunniga.

Vaatamisväärsed on Dragon Breath, mis on oma olemuselt lõhe kivihunnikute vahel, kus teatud koha peal seistes kuuldub nagu keegi (draakon!) hingaks sügavalt kuskil maa all. Kalju juures käib aga äri – üks noormees, kes juhatab inimesi õige koha peale draakoni ohkeid kuulama ja on abivalmis kõigist ka fotosid tegema, on ’äri’ omanik. Väike raha suuna kättenäitamise eest on täiesti normaalne. Haiiti on teadupärast üks maailma vaesemaid riike ja iga raha on siin teretulnud.Teiseks atraktsiooniks oli kunstiturg, kus müüakse kohalikku käsitööd alates maalidest lõpetades puunikerdustega. Pakutavad pildid olid väga ilusates värvides ja ega naljalt keegi ilma pildita sellelt pisikeselt saarelt ei lahkunudki… Ka meie kodus on nüüd kirkavärviline pilt uhkest haiititarist, kes kalkunit mütsi asemel peas kannab!

Aktiivsemad said tegeleda erinevate veespordialadega (kajakisõit, jetisõit jne.). Snorgeldades või sukeldudes sai tutvuda Kariibimere imelise veealuse maailmaga. Küla keskuses oli mitu baari, kus pakutakse kohalikku väga magusat jooki – Labaduzeet, ja kus saab lõõgastuda Kariibimere saartele iseloomulikku muusikat ehk reggaet kuulates. Kuna kruiisilaeval on söök 24 tundi tasuta, siis muretses ka laevafirma selle eest, et kõigil reisijatel oleks saarel piisavalt toitu ja jooke. Ei olnud üldse vaja laevale lõunat sööma minna, sest söök toodi kohale.

Külas oli 3 randa, millest kõige ilusam on Hideaway Beach. Rannalt avanes supervaade laevale. Labadee küla ise oli piiratud aiaga, et kohalikud ei saaks kruiisireisijaid ’tülitada’. See oli minu jaoks mõnevõrra pettumus, kuna seetõttu ei näinudki tegelikku elu ja päris kohalikke inimesi.

Kolmandal päeval

peatusime Montego Bay’s, Jamaical. Montego Bay (või “Mo’ Bay” nagu kohalikud linna nimetavad) on üks peamisi turismilinnu Jamaical. Laev peatus sadamas nimega Free Port ja sealt saab taksoga sõita või jalutada linna keskusesse. Meie ekskursioone ei ostnud, vaid võtsime takso. Inglisekeelne taksojuht oli meile ka giidi eest ja sõitis just seda marsruuti, mida meie kogeda soovisime. Kogu 4-tunnine privaatsõit maksis 60 USD.

Külastasime kohta nimega Half Moon Shopping Village. Selles ostlemiskülas oli meie eesmärk ära käia Bob Marleyle pühendatud muuseumis, kus näidatakse ka lühifilmi legendaarse reggae-muusiku elust. Muuseumis on ka maailma suurim kollektsioon Bob Marley T-särke. Half Moon Shopping Village’is on veel palju põnevaid poode, kuid see on ostlemiseks üks kallemaid kohti linnas (neli AA patareid oli 120 EEK). Edasi sõitsime taksoga Rose Halli, mis on kõige kuulsam villa Jamaical. Villa on tuntud oma endise omaniku Annie Palmeri tõttu, kes praktiseeris voodoo musta maagiat ning kes olevat tapnud oma kolm abikaasat ja need aeda palmide alla matnud. Kohalikud räägivad, et veel siiamaani nähakse majas ja seda ümbritsevates hoonetes kummitusi. Rose Hallist sõitsime tagasi Montego Bay keskusesse, kus käib kirev turismielu. Baarid, restoranid, poed… Kindlasti tasub käia kuulsas Margaritaville’i baaris, kus saab proovida kohalikku Red Stripe’i õlut ja Appletoni rummi.

Paljud eestimaalasedki on näinud mängufilmi mustanahalistest jamaikalastest, kes bobisõitu olümpiamängudel harrastasid. Montego Bays on olemas just nende sportlaste asutatud baar, mille nimi oli Jamaican Bobsled Cafe ja mis on pühendatud Jamaica bobikelgu meeskonnale, kes 1988. aastal osales Calgarys taliolümpiamängudel.

Enne laevale minekut on sadamas maksuvaba ehk tax free tsoon, kus on mitmeid turismilõkse meenutavaid poekesi. Seal müüakse natuke erinevaid suveniire kui linnas. Poest saab ka kohalikku alkoholi kaasa osta (laeval maalt ostetud alkoholi tarbida ei tohi! Laevale minnes võetakse pudel teilt ära ja tagasi saate kruiisi lõppedes.).

Jamaical ja ka teistel Kariibimere saartel peaks olema ettevaatlik rahaga. Maksta saab küll igal pool USA dollaritega, kuid tagasi võidakse anda kohalikku raha ning kehva arvutusoskuse juures võib kergesti petta saada.

Neljandal päeval

jõudis laev Grand Caymani saarele, mis on Kaimanisaartest suurim. Peatusime Georgetowni lähedal merel ning taaskord viisid paadid meid sadamasse. Sadamas on jällegi turismilõks – palju tax free poode. Neist mööda saades oletegi kesklinnas. Eriti sümpaatne oli peatänava ääres asuv pood Tipsy Turtle. Selles poes sai lisaks suveniiridele osta ka kohalikke maiustusi, kasutada tasuta Internetti ja helistada tasuta ükskõik kuhu maailma riiki. Paljud kasutasid seda võimalust kodustega ühenduse võtmiseks (ajalimiit oli 3 min/kõne kohta).

Meie sõitsime kohaliku väikebussiga külla nimega Hell. Viib sinna tee nimega Hell Road. Küla keskuseks on aga kauplus nimega “Welcome to Hell!”. See oli loomulikult üks omapärasemaid kohti ja eriti huvitavaks tegi koha suur väli mustadest kividest, mis meenutasid graniiti ning mille järgi küla on oma nime saanud. Nüüd võin siis väita, et olen põrgus ära käinud:).

Tagasiteel Georgetowni peatusime ühel maailma ilusamaiks peetaval rannal nimega 7 Mile Beach, mille valge korallliiv on silmadele valus vaadata ja helesinine vesi lausa fantastiline. Et aga ka kohalikku sööki-jooki proovida, tegime peatuse restoranis nimega Senor Frog’s, mis on sarnane Jamaical olnud Margaritaville’iga.

Viiendal päeval

jõudsime Cozumeli saarele. Cozumel on väike saar Mehhiko idarannikul, mida peetakse üheks parimaks sukeldumispaigaks maailmas. Ekskursiooni asemel otsustasime taas omapead minna. Võtsime takso ning sõitsime äsja avatud uude parki nimega Discover Mexico. Meil oli oma privaatgiid, kes juhatas meid läbi pargi, rääkis Mehhiko ajaloost, kultuurist ja tänapäevast, pakkus meile kohalikku rahvusjooki tequilat… Discover Mexico ei olnud veel päris valmis, aga iseenesest oli see väga huvitav park – nägime ära kõik Mehhiko tuntumad kultuuri- ja arhitektuuriväärtused miniatuuris. Lisaks sellele ka kaasaegsete kunstnike töid ja väga heal tasemel promovideot kogu Mehhiko kohta. Edasi suundusime keskusesse, astusime läbi maailma kõige väiksemast Hard Rock Cafest ja tegime mõned suveniiride ostud. Mehhiko käsitöö on väga värviline, mis teeb ka suveniirid hästi põnevateks.

Viimane ehk kuues päev

möödus merel seilates ning päikest ja häid sööke-jooke nautides. Ja seitsmenda päeva hommikuks olime tagasi Miami sadamas.

Liberty of the Seas pardal on väga palju tegemist. Igal õhtul tuuakse kajutisse järgmise päeva kava – saate täpselt teada, millal ja kus laevas midagi toimuma hakkab. Nii on eriti hea oma aega planeerida ja õigele kontserdile/show’le/etendusele/discole või hoopis spordivõistlusele sattuda. Laeval on oma jääväljak, kus saab ka uisutamist proovida. Samuti saab õppida poksimist, lainelaual sõitmist, tegeleda fitnessiga, korvpalli või minigolfi mängida, jne. jne.

Meelelahutusprogramm on väga mitmekülgne. Päeval saab hea muusika saatel lõõgastuda basseini ääres, raamatut või ajakirju lugeda või niisama merele vaadates unistada. Korraldati kunstioksjoneid, tegevust jätkub laevas kõigile. Ega ma päris kindel polegi, kas kõik laeval pakutu sai ikka nähtud.